***

no ausõna, kaua võib vinguda. kas tal on menopaus või mida?!

Tähelepanek. Kui ütlen, et olen abielus, siis on paljudel esimene küsimus, et kus siis abikaasa on. No kodus, doh. Mis ta seal teeb? Tööd, koolis käib.

Pilk justkui ütleks, et noo mis mõttes saab ilma abikaasata minna teisele poole maakera.

algul ma lihtsalt vastasin küsimusele ega mõelnud selle peale. kuid kui küsimused sel moel korduma kippusid, siis on minu peas hakanud vaikselt kuju võtma mõte, et ega tõesti… kui oled abielus, siis enam üksteisest lahti lasta ei või ja abikaasa peab tulema ka ameerikasse kätt hoidma, kuni ma siin õpin. et justkui lihtsalt poissõbra kõrvalt võib käia ja teha, kuid abikaasaga on lips läbi. ma küll ei kavatse elu seisma jätta. mõlemad ju tahame näha maailma ja ringi käia. ei pea seda ka alati koos tegema.

eks need stereotüübid ole ja ma pole kuri nende peale. aga natuke imelik tunne tuleb peale, kui pidevalt nii küsitakse… justkui ma ei saaks/võiks/poleks võimeline ise kuskil olema. hõhh.

muidu on palju teha. kuumuse tõttu ei jaksa eriti. sel nädalavahetusel tuleb jõhkralt esseed kirjutada.  suudaks siis sirgelt mõelda. tänu saadetisele Eestist tuli koduigatsus kah peale… paljud saavad varem koju kui mina. samas ei kahetse… saab ikka võimalikult palju ära näha selle aja jooksul.

Puhkust tahaks küll.

*iroonia*

Rutiin tuli kergelt, mõningate hämmastavate avastustega, kuid ka sellega harjub. Kui keegi küsiks, et milline Ameerika on, siis ma oleks paremvait. Miskipärast olen üha kriitilisemaks muutumas.

Sünnipäev oli äärmiselt tore: ei oodanud, et nii palju inimesi tuleb ja et nad nii soojad ja head on. Vahel on inimesed ilusad ja head.

Olin eile suisa õnnelik, kuigi mõni inimene teiseltpoolt maakera oli puudu.

Täna on jälle argipäev. Palju õnne! Ehk siis töö ja lugemine. Lugemine tekitas juba natuke trotsi, aga sugestsioon teemal “kui loed sada lehekülge, oled ühte väga head lattet väärt” töötas ka seekord.

Samas hakkas tuju kuskile allamäge veerema. Ilmselt seetõttu, et kuskil pealispinna all ma vatran sellest seinaga rääkimise teemast. Sein=toakaaslane, kes never enda järelt ei korista.

Rääginrääginräägin selle kuradi seinaga. Lubadused, lubadused ja hädised katsed midagi koristada. Ikka näeb  kõik välja nagu oleks siin plahvatanud midagi ja asjad laiali puistanud.

Ükspäev vihastasin ja koristasin ta asju. Isegi tegin voodi ära. Ja ma näen, kuidas kõik tagasi ronib.Asjad ronivad ja hiilivad moodustades kirjusid hunnikuid.

Ma vahel tunnen, et ma tahaks kõik selle aknast välja visata. Aga ei saa, sest aknal on miski võrk ees. Saan ainult vastu akent visata.

Et kas siis mõõdutult vihastada või vihatult mõõdistada. Resigneerunult mööda vaadata või möödudes resigneeruda.

Kannatan mõlemal juhul.

Üha selgemalt mõistan ütlust, et “Käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi”, sest sõnad ei maksa midagi. Neil pole ei kulla-, ei hõbeda- ega isegi sitaproovi, olgem ausad.

Ilmselt oleks kõige targem juurutada pidevat mediteerivat zenseisundit, kus mitte miski ei häiri. Isegi mitte su nina all õitsev põhjatu kaos. ja Kaosejumalaga kooselutsemine ei suudagi ühtegi närvilõpet ärritada.

Zen seisundi jaoks on hea minna ja rügada jõusaalis. Kui keha on väsind, siis vaim ka ei jaksa rapsida nii palju.

Aga õlga oleks ikka vaja, mille najal natuke pisardada ja kõrva, millesse taga rääkida.

ma ütli, liiga palju häid uudiseid ei ole üldse hää.

aga selle peale muidugi saabus kiri, mille tõttu avasin ka paanikaosakonna. kirjutati, et ei saagi 12.01 ühikasse kolida, alles 13.01 saan. see oli muidugi “tore” uudis, kuna 2 ööd kuskil hotellis veeta… baahhh. no sai skaibis riputud ja asju aetud ja kell 11 õhtal helistati veel mobiilile ka USAst, et kõik on ok, vale info saadeti välja. no thanks a lot, ma ütlen üks käsi ei tea, mis teine teeb. jalgadest rääkimata.

Sürr tunne süveneb siiski.

Igatahes täna tegin proovipakkimist, et testida oma hiiglasuurt kohvrit. Pesu, pluusid, paar teksasid, mõned pusad, jooksutossud, kingad, mingid muud jalanõud, dressid, hügieeniasjade kott… Siis jäi isegi ruumi veel mu hommikumantli jaoks ja tegelt jäi veel ruumi. Ühelt poolt suur kohver, teisalt ma olen suht osav pakkija ka. Kaaluma peaks ka igaks juhuks. Vähemalt on lootust andev, et saan vist ühe kohvriga hakkama.

Õnneks mingeid talvesaapaid kaasa pakkima ei pea ja pakse kampsuneid ka mitte, kuigi eestlase elukoge

mus ütleb, et paar villaseid sokke tuleks ka soojemasse kliimasse kaasa võtta.

Noh, asjad asjadeks, see polegi kõige õudsem. minu suurem hirm on, et ma miski tähtsa paberi maha unustan või mingeid andmeid üles ei kirjuta… peab neid immigratsiooniprotseduure veel uurima.

Ilmselt kanduvad sealsed muljed teise blogisse. Siiani on wordpress piltide üleslaadimiseks kole ebamugav olnud… aga eks näeb.

Säh, piparkoogid.

Igatahes… viisaintervjuul käisin ka ära. Jah, vajalikke dokumente ei võnud ma oma ilusas sinises kileümbrikus kaasa võtta, ainult läbipaistvas võis. Pobisesin turvanaisele, et see ka plahvatab teil jah… No täielik paranoia ju.

Ooteruumis jooksis BBC mingite sõjauudistega ja seina peal oli “FBI’s Ten Most Wanted Fugitives” teadetetahvel. Väga mõistlik. Intervjuu ise oli muidugi formaalsus (aga ikkagi peab kohale sõitma ja nuumama bussifirmat, sest ofkoooors, keegi ei sõida sellisel ajal hommikul Tlna, et küüti saaks….). Küsiti, et miks lähen ja mida tegema ja mis mees teeb ja kas lapsi on.

Viisa peaks igatahes homme saabuma. Nii et nende asjadega ongi korras. Lennupiletid on olemas. Nüüd ongi vaja veel kohvrid osta. Kui keegi teab, kust saab suure ja odava kohvri – me be happy. Väike dilemma on veel see, et kas üritada kõik vajalik toppida ühte suurde kohvrisse ja koha pealt osta teine, millega tagasi tulla, sest kraami ilmselt koguneb. Või osta juba koha pealt kaks kohvrit ja need pooltühjaks jätta (ega midagi peale riiete ja jalanõude ei panekski sinna. Tore on ju see, et üle Atlandi võib viia 2x23kg. USA siselennul muidugi tuleb plekkida IGA kohvri eest, mis sa sisse checkid… Oh joy.

Samas, kahe kohvri ja seljakotiga JFKst LaGuardiasse seigelda saab ka lõbus olema. Ma natuke juba kardan seda suuuuuurt lennujaama. Samas, ma EELDAN, et lennujaamad on kasutajasõbralikud viitade ja info osas. Näiteks Kastrup Kopenhagenis oli väga loogiline… kordagi ei tekkinud segadust. Eks netist saab palju asju järele vaadata ja selgeks teha. Peabki tegema, sest algselt koha peal ju telefoni kasutada ei saa, kui saabun. Ja siis tuleb infotöötajaid kiusata. Anyway, põhimure on kiirelt customsist läbi saada ja immigratsiooniametnikuga hästi suhelda.

Nii vähe on jäänud… õudne. Hea seegi, et jaanipäevaks saan tagasi, kui rohi on siin kõrgeks kasvanud.

Teised rõhuvad inimese enda vastutusvõimele ja mõistuse olemasolule, valikuvabadusele… Ja et ei tasu kõike ära keelata. Põranda alla minek olla garanteeritud ja siis on veel raskem silma peal hoida.

Krediitkaartide puhul moodustub ka tihti kaks leeri. Ühed, kes peavad krediitkaarte saatanasigidikeks ega mõista, miks deebetkaardiga asju aetud ei saa. Krediikaart ju lausa sunnib mõtlematult ennast võlgadesse ostlema ja kaupmehe karvane käsi tõmbab vägisi kaardi rahakotist välja ja makseterminalist läbi. Vaesele ostlejale jäävad kirveintressid ja tagasimaksed… Eksole.

Teisalt on need, kes on krediitkaardi vajalikkust ja kohati ka selle omamise paratamatust mõistnud ning oskavad seda ka kasutada ning ei karda seda.

Ja siis on ka kolmandad, kel krediitkaart või kaardid on, kasutavad ka, aga võtavad seejuures pangalt võlgu.

Ma ka kunagi mõtlesin, et krediitkaart on kurjast ja saab ilma. Aga see oli enne, kui pidin ise lennupileteid ostma või teatud asjade eest netis maksma. Jah, ISICuga (ilmselt ka teiste SEB deebetkaartidega; Swedi ei oska kommenteerida) saad teha virtuaalse krediitkaardi. Kuid selle eest pead iga kord maksma ja sel on mõnekuine kehtivus. Hakka siis iga kord sellega jamama ja peale maksma, eksole.

Pealegi, välismaal tunnen mina ennast krediitkaardiga kindlamalt. Keegi ei saa öelda, et nad seda mu õnnetut VISA ELECTRONi ei usalda.

Ja minu krediitkaardid (jah, neid on mitu tekkinud nüüd) istuvad rahakotis. Igapäevased maksed toimetan deebetkaardiga. Pole vajadust kulutada raha, mida mul ei ole või mida ma pole teeninud.

Kui krediitkaarti on vaja, siis kanna raha peale (või hoian seal stabiilselt teatud summat) ning maksan siis. Ja see ei maksa midagi mulle.

Kurb moment on jah see, et ilma krediitkaardita ei saa kõike päris teha ja omaenese raha kasutamise jaoks tuleb taolisi trikke teha, kuid… I don’t mind.

Seoses õpingutega USAs tuli välja, et VISA neid seal ei rahulda. Eks teatud kohtades rahuldab kah, aga ühes konkreetses kohas ei rahulda. Igatahes, südametäiega tegin endale American Express Blue. Tingimused on mõistlikud ja kui tahta pidevalt kasutada kaarti, siis saab mitmeid soodustusi.

Ja miks sellest kirjutada? Ma olin päris üllatunud, et see nii stiilne välja näeb Läbipaistvat pangakaarti näen ma küll esimest korda tõesti. Väga ilus on. Ja siinkohal ei jää muidugi midagi üle kui kiita kaardi kujundajte leidlikkust ja psühholoogia tundmist…

Ilus sinine kleeps ja väga stiilne ning ebatavaline läbipaistev pangakaart. Sinine värv kui soliidsuse tunnus, pealegi rahustav ka mu arust (ei ole hullu, kui natuke rohkem kulutan, sest kaart on niiii ilus). Mmmm, ekzzzkluziiivne… No tekib kohe uhke tunne küll, eksole. Kohe kisub poodi, et oma ägeda kaardiga liputada.. Jaja… Preemiapunktid ja kingitused ja sooduspakkumised.

Ei, ma saan aru küll, miks inimesed krediitkaardivõlgadesse satuvad. Minu amex püsib rahakotis kuni seda tõesti tarvis läheb ja ka siis kasutan enda raha, mitte panga krediiti.

Vot nii.