närvid, kus olete?
eks oleks küllaga põhjust närveldada, aga vot ei tea. tuim tükk vist.
koolis käin, aga mitte väga suure innuga. ei ole midagi väga põnevat teoksil. magtöö asjadele praegu keskenduda ei suuda.
tööl käin. kes ei tööta, see ei söö.
autokool on lõpusirgel. oleks vaja kooliteooria ära teha, siis sõidaks viimased 6 tundi 40st ära ja teeks eksami. ja siis ARKi. aga selle jätan vist novembrisse, ma ei jaksa enne.
pulmad on päris ukse ees. aga no ma ei ole närvis veel, ei ole. vahepeal korra tuli sabin sisse… lahtisi otsi on veel natuke, aga noh, olen rahulik. jõuame.
samas, kui lugeda foorumitest, kuidas mõned pulmi plaanivad, siis hakkab natuke imelik. et kas ma kuidagi liiga lihtsalt ei võta seda. või liiga rahulikult; ei pea nii suurejoonelisi plaane jne. sest noh, mõne plaanidega võrreldes on meil mõne kuuga korraldatud ning ei ole ka “klassikalisi” pulma tunnuseid nagu mõis/turismitalu ja pidu hommikuni, pulmaisa ja süldibänd (esinejad on siiski), hulle mänge ei korralda, pulmaameteid ei jaga ilmselt, pulmalehte ka pole… kindlasti oleks see kõik äge jne, aga 1. ei jaksa kõike 2. ei näe nagu mõtet ja vajadust 3. rahapuud ka pole.
ei leia samas, et meil kuidagi kehvem oleks. pulmade osas olen ma päris pragmaatiline ehk siis ei näe põhjust hulluks minna ja kogu raha selle alla panna. ikka oma võimaluste piires.
jah, kui oleks olnud võimalik varem hakata koguma või kui oleks edasi lükanud, saaks ilmselt jah 2x kõvema peo, aga no… ma ei tea. me pole ka vastarmunud, kes vaid paar aastat koos olnud ja siis ilma ei saa. 
me juba nii kaua koos olnud, et võiks lihtsalt viisakalt tähistada koos perekonna ja sõpradega ja lihtsalt koos meeldivalt aega veeta. päev on niigi eriline.
ja üks asi, mis muude planeerijate tekstidest on kõlama jäänud, et nemad on kogu elu unistanud sellest päevast. kutsuge mind… ma ei tea milleks (frigiidne pole kindlasti õige sõna, aga no “pulmafrigiid”??), kuid ma pole kunagi olnud selline tüdruk, kes unistab valgest printsessikleidist (sellepärast on see mul omamoodi kleit hoopis) ja PERRRRFFFEEKKKTSEST päevast (a la kõik on kuidagi mingi pulmaVÄRVIGA seotud ja toimub mõisas ja päike sirab ja kõik on nii perfffekktneperfffekttne…).
no ma lihtsalt ei ole osanud kunagi nii mõelda. võib-olla olen liiga vähe pulmas käinud. aga ma ei suuda ette kujutada, et ma peaksin siukses pulmas peaosaline olema.
elu läheb ju pärast edasi. paljud kutsuvad seda elu kõige tähtsamaks päevaks. pardon, ma ei nõustu. pulmad on tähtsad (ega ma muidu ei abielluks, kui ma sellist institutsionaalset sammu omal moel oluliseks ja sümboolseks ei peaks), aga mulle tundub, et lapse sünd muudab elu palju rohkem ja omab ka rohkem kaalu.
see võib ka olla põhjus, miks ma ei pea pulmasid nüüd niiii oluliseks, et ennast nende pärast ära nikastada.
kõige olulisem on üks teine asi…
Leave a Reply