nothing… absolutely nothing

to say.

Väsimus röövib mõttevõime- suhteliselt hiljutine avastus. Akadeemiline aasta lõpetatud, paar hinnet veel puudu. Nii et mõttes pommitame õppejõude voodoo ähvardustega, et ikka kiiremini hindeid saaks. See aga, et akadeemiline aasta läbi sai, ei tähenda, et kooli poleks… jajaa, autokool ootab ees. Lisaks peaks narratoloogia suvekooli materjale ka hekseldama hakkama. Extacy guaranteed. Nii et ajuk*** on mu hobi, igast asendist.

Tööl ei saa ka tšillida rahulikult, kõik pommitavad ja tahavad asju saada. Eriti armas on pühapäeva õhul lugeda kunagi reede hilisõhtul saadetud meili, et kas sa teisipäevaks saaksid selle doki valmis. Ja seda oleks vaja teisipäevaks draftida. Ja kas selle kohta ka juba on midagi? Issand jumal küll. Ma lasen uusi dokusid välja nagu Vändra tehas saelaudu, aga ikka ei jätku. Korrat küll.

Teisalt, praegusel hetkel on vist ainult positiivne kui tööd üle pea on, eks ole.

Puhkust tahaks, puuuuhkuuuuust, enne kui kuul täiesti kokku läheb ja motivatsioon üheotsa pileti põrgusse lunastab.

Vähemalt on elu nõks rahulikum ainult tööl käies. On suisa imelik tulla koju ja siis niisama miskit kodust või suvalist teha, ilma et mingi artikkel või essee tähtaeg malakaga kuklasse taoks. Selle asemel taovad ameeriklased hoopis…

Jaanide tähtsündmus oli see, et sain kopraonu pildile. Thank god for teleobjektiiv!

Ja ongi homme juba uus tööpäev…. lähen varakult, äkki jõuan palju tehtud.

~ kirjutas jerruke &emdash; juuni 28, 2009.