Suurepärane!

Goldbergi variatsioonid oli muidugi katsumus juba pikkuse poolest. Poolteist tundi ilma pausita. Aga kuna ma polnud (enda mäletamist mööda) seda varem kuulnud, siis oli huvitav. Kontserdikaaslane mul pärast irises, et liiga rõõmus oli… oleks võinud melanhoolsem olla. Jah, enamik variatsioone olid mažoorsed, aga need, mis olid minoorsed ja teise iseloomuga, olid selles kontekstis hoopis mõjuvamad. Methinks.

Jaani kiriku hea akustika muidugi rikkus veits ära trillerid. Et klavessiin oleks ka huvitav olnud.

Üldkokkuvõte: ilus oli. Zahharenkova mängis… no mis ma oskan öelda… hea tunnetus, kergus, kandvus, tundlikkus. Sellise kergusega saab mängida vaid siis, kui sõrmedes on pidevalt “elekter”. Ja see oli super.

Ja noh, aplaus juba selle eest, et poolteist tundi soolot on ikka raske… üks asi on kuulamine, aga pianistil ju peab terve see aeg olema 100protsendiline keskendumine.

Edaspidi pole kindel, kas seda kuulama läheks… no terve tükina annab hammustada. Ja Jaani kiriku pingid on kuradi kõvad. Sellest hoolimata oli see kontsert mu valutavat tagumikku väärt.

~ kirjutas jerruke &emdash; juuli 22, 2008.