Gasset ja muud teoreetikud

Millegipärast mul on iga kord olnud Jose Ortega y Gasset’ raamatuid vaadates tunne, et ma peaks neid lugema. Seni pole lugenud. Aga nüüd siis pidin lugema tema esseed “The Misery and Splendour of Translation”. Mulle meeldib. Jah, see on tõlge, muidugi, aga tegelt on täitsa pandav. Mõtted on head.

Especially:

“Man, in himself, is nothing but an evil beast”

ehk siis backlash Rousseau ideele, et inimene on ikkagi inherently hea. Hea, mu ass. Gasset’ga sada prossa nõus.

Ja Gasset’ idee sellest, et kõik, mida inimene tahab saada või mille poole püüelda, et see on kõik utoopia ja saavutamatu. Sest kui kõik olekski nii lihtne, et sean eesmärgi ja siis teen selle ära – see oleks mõnitamine, see oleks liiga lihtne ja see ei pakuks rahuldust.

Siis ma närisin end läbi Walter Benjamini esseest. Ma tõesti närisin, sest kuigi see on lühike, toimis see ka keset päeva mulle unerohuna. Ütleme nii, et seda tõika seletab tema saksa päritolu. Ma alguses nimest ei järeldanud midagi, hakkasin lugema, aga siis see keel… see keel… No mina loen seda jah inglise keeles, aga ikkagi on aru saada, et tegu on sakslasega ja saksakeelse tekstiga (ma ei ole kunagi saksa keelt õppinud…). Millest ma seda järeldan? Sest isegi kui asja saaks öelda lihtsalt, siis seda ju PEAB ütlema keeruliselt ning tegema fookust uduseks mittemidagiütlevate ja segaste metafooridega. Deutch ordnung ja need muud asjad, indeed. Ma olen kuskilt kuulnud, et saksa tudengid loevad Kanti ka inglise keeles, kuna see on arusaadavam kui Kant saksa keeles. What a joke.

***

Hea meelega arutleks siin Gasset ja Benjamini üle, aga ma püssirohtu reader response’ks hoidma. Tegelt oleks normaalne, kui ma nüüd hoopis baka jaoks Foucault’ loeks edasi, natuke on veel jäänud juuu… Aga aju blokib. Keskendumisvõime on lihtsalt hädine.

~ kirjutas jerruke &emdash; märts 1, 2008.