öö

•jaanuar 4, 2010 • Lisa kommentaar

öö on, aga magada ei saa. miks ei saa? no liiga palju emotsioone. et kui oled juba käega löönud ja mõelnud, et mis mõttega ma üldse selle stipendiumitaotluse tegin ning siis saad meili, et palju õnne, saate stipendiumi, siis.. siis… siis… südame võtab puperdama natuke. ja une viib ära kaugele maale.

ma ütli, liiga palju häid uudiseid ei ole üldse hää.

aga selle peale muidugi saabus kiri, mille tõttu avasin ka paanikaosakonna. kirjutati, et ei saagi 12.01 ühikasse kolida, alles 13.01 saan. see oli muidugi “tore” uudis, kuna 2 ööd kuskil hotellis veeta… baahhh. no sai skaibis riputud ja asju aetud ja kell 11 õhtal helistati veel mobiilile ka USAst, et kõik on ok, vale info saadeti välja. no thanks a lot, ma ütlen :D üks käsi ei tea, mis teine teeb. jalgadest rääkimata.

Sürr tunne süveneb siiski.

countdown

•jaanuar 3, 2010 • Lisa kommentaar

Tegelikult ei saa ikka üldse aru, et nädala pärast ära lähen. Hääästi kaugele. No ilmselt jõuab see kohale, kui istun lennukis ja hõljun ookeani kohal. Siis kindlasti meenub, et midagi jäi pakkimata ka, eksole.

Igatahes täna tegin proovipakkimist, et testida oma hiiglasuurt kohvrit. Pesu, pluusid, paar teksasid, mõned pusad, jooksutossud, kingad, mingid muud jalanõud, dressid, hügieeniasjade kott… Siis jäi isegi ruumi veel mu hommikumantli jaoks ja tegelt jäi veel ruumi. Ühelt poolt suur kohver, teisalt ma olen suht osav pakkija ka. Kaaluma peaks ka igaks juhuks. Vähemalt on lootust andev, et saan vist ühe kohvriga hakkama.

Õnneks mingeid talvesaapaid kaasa pakkima ei pea ja pakse kampsuneid ka mitte, kuigi eestlase elukoge

mus ütleb, et paar villaseid sokke tuleks ka soojemasse kliimasse kaasa võtta.

Noh, asjad asjadeks, see polegi kõige õudsem. minu suurem hirm on, et ma miski tähtsa paberi maha unustan või mingeid andmeid üles ei kirjuta… peab neid immigratsiooniprotseduure veel uurima.

Ilmselt kanduvad sealsed muljed teise blogisse. Siiani on wordpress piltide üleslaadimiseks kole ebamugav olnud… aga eks näeb.

Säh, piparkoogid.

Kaitstud: :displacement:

•detsember 21, 2009 • Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


Lou P. Ainaya

•detsember 10, 2009 • Lisa kommentaar

Aga loomulikult… kui lennupiletid on ostetud (NYC, here I come), siis on õige aeg näha õudukat sellest, kuidas ma lennukist maha jään, kuna mu viisapaberid olid segamini ja ma polnud pilti peale kleepinud ja siis ma ei jõudnudki lennukile… aaaaaa.

Igatahes… viisaintervjuul käisin ka ära. Jah, vajalikke dokumente ei võnud ma oma ilusas sinises kileümbrikus kaasa võtta, ainult läbipaistvas võis. Pobisesin turvanaisele, et see ka plahvatab teil jah… No täielik paranoia ju.

Ooteruumis jooksis BBC mingite sõjauudistega ja seina peal oli “FBI’s Ten Most Wanted Fugitives” teadetetahvel. Väga mõistlik. Intervjuu ise oli muidugi formaalsus (aga ikkagi peab kohale sõitma ja nuumama bussifirmat, sest ofkoooors, keegi ei sõida sellisel ajal hommikul Tlna, et küüti saaks….). Küsiti, et miks lähen ja mida tegema ja mis mees teeb ja kas lapsi on.

Viisa peaks igatahes homme saabuma. Nii et nende asjadega ongi korras. Lennupiletid on olemas. Nüüd ongi vaja veel kohvrid osta. Kui keegi teab, kust saab suure ja odava kohvri – me be happy. Väike dilemma on veel see, et kas üritada kõik vajalik toppida ühte suurde kohvrisse ja koha pealt osta teine, millega tagasi tulla, sest kraami ilmselt koguneb. Või osta juba koha pealt kaks kohvrit ja need pooltühjaks jätta (ega midagi peale riiete ja jalanõude ei panekski sinna. Tore on ju see, et üle Atlandi võib viia 2×23kg. USA siselennul muidugi tuleb plekkida IGA kohvri eest, mis sa sisse checkid… Oh joy.

Samas, kahe kohvri ja seljakotiga JFKst LaGuardiasse seigelda saab ka lõbus olema. Ma natuke juba kardan seda suuuuuurt lennujaama. Samas, ma EELDAN, et lennujaamad on kasutajasõbralikud viitade ja info osas. Näiteks Kastrup Kopenhagenis oli väga loogiline… kordagi ei tekkinud segadust. Eks netist saab palju asju järele vaadata ja selgeks teha. Peabki tegema, sest algselt koha peal ju telefoni kasutada ei saa, kui saabun. Ja siis tuleb infotöötajaid kiusata. Anyway, põhimure on kiirelt customsist läbi saada ja immigratsiooniametnikuga hästi suhelda.

Nii vähe on jäänud… õudne. Hea seegi, et jaanipäevaks saan tagasi, kui rohi on siin kõrgeks kasvanud.

my first amex

•detsember 8, 2009 • Lisa kommentaar

Tundub, et krediitkaardid on üks vastuoluline teema. Umbes nagu kasiinode keelustamine ja kanepi legaliseerimine. Ühed vehivad kätega ja seletavad, kui pahad on kasiinod ja kanep ja tuleks ära keelustada. Kesse normaalne inimene ikka ruletti mängib ja ennast pilve tõmbab.

Teised rõhuvad inimese enda vastutusvõimele ja mõistuse olemasolule, valikuvabadusele… Ja et ei tasu kõike ära keelata. Põranda alla minek olla garanteeritud ja siis on veel raskem silma peal hoida.

Krediitkaartide puhul moodustub ka tihti kaks leeri. Ühed, kes peavad krediitkaarte saatanasigidikeks ega mõista, miks deebetkaardiga asju aetud ei saa. Krediikaart ju lausa sunnib mõtlematult ennast võlgadesse ostlema ja kaupmehe karvane käsi tõmbab vägisi kaardi rahakotist välja ja makseterminalist läbi. Vaesele ostlejale jäävad kirveintressid ja tagasimaksed… Eksole.

Teisalt on need, kes on krediitkaardi vajalikkust ja kohati ka selle omamise paratamatust mõistnud ning oskavad seda ka kasutada ning ei karda seda.

Ja siis on ka kolmandad, kel krediitkaart või kaardid on, kasutavad ka, aga võtavad seejuures pangalt võlgu.

Ma ka kunagi mõtlesin, et krediitkaart on kurjast ja saab ilma. Aga see oli enne, kui pidin ise lennupileteid ostma või teatud asjade eest netis maksma. Jah, ISICuga (ilmselt ka teiste SEB deebetkaartidega; Swedi ei oska kommenteerida) saad teha virtuaalse krediitkaardi. Kuid selle eest pead iga kord maksma ja sel on mõnekuine kehtivus. Hakka siis iga kord sellega jamama ja peale maksma, eksole.

Pealegi, välismaal tunnen mina ennast krediitkaardiga kindlamalt. Keegi ei saa öelda, et nad seda mu õnnetut VISA ELECTRONi ei usalda.

Ja minu krediitkaardid (jah, neid on mitu tekkinud nüüd) istuvad rahakotis. Igapäevased maksed toimetan deebetkaardiga. Pole vajadust kulutada raha, mida mul ei ole või mida ma pole teeninud.

Kui krediitkaarti on vaja, siis kanna raha peale (või hoian seal stabiilselt teatud summat) ning maksan siis. Ja see ei maksa midagi mulle.

Kurb moment on jah see, et ilma krediitkaardita ei saa kõike päris teha ja omaenese raha kasutamise jaoks tuleb taolisi trikke teha, kuid… I don’t mind.

Seoses õpingutega USAs tuli välja, et VISA neid seal ei rahulda. Eks teatud kohtades rahuldab kah, aga ühes konkreetses kohas ei rahulda. Igatahes, südametäiega tegin endale American Express Blue. Tingimused on mõistlikud ja kui tahta pidevalt kasutada kaarti, siis saab mitmeid soodustusi.

Ja miks sellest kirjutada? Ma olin päris üllatunud, et see nii stiilne välja näeb :D Läbipaistvat pangakaarti näen ma küll esimest korda tõesti. Väga ilus on. Ja siinkohal ei jää muidugi midagi üle kui kiita kaardi kujundajte leidlikkust ja psühholoogia tundmist… :D

Ilus sinine kleeps ja väga stiilne ning ebatavaline läbipaistev pangakaart. Sinine värv kui soliidsuse tunnus, pealegi rahustav ka mu arust (ei ole hullu, kui natuke rohkem kulutan, sest kaart on niiii ilus). Mmmm, ekzzzkluziiivne… No tekib kohe uhke tunne küll, eksole. Kohe kisub poodi, et oma ägeda kaardiga liputada.. Jaja… Preemiapunktid ja kingitused ja sooduspakkumised.

Ei, ma saan aru küll, miks inimesed krediitkaardivõlgadesse satuvad. Minu amex püsib rahakotis kuni seda tõesti tarvis läheb ja ka siis kasutan enda raha, mitte panga krediiti.

Vot nii.

Kaitstud: over and out

•november 10, 2009 • Kommentaaride vaatamiseks sisesta enda parool

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:


proua

•november 8, 2009 • Lisa kommentaar

enam polegi noor ja rõõsa, nüüd olen proua… oh issand, see kõlab, nagu ma oleksin 50!!!

süsti! laiskuse vastu

•oktoober 22, 2009 • Lisa kommentaar

Ma gripivaktsiini sain. Aga nüüd oleks vaja seda tüdimuse ja tülpimuse vastast. Hommikul võitlesin tööl tahtmatusega mina päeva ainsasse loengusse. Kuigi see õppejõud on õudselt tore ja muidu on kõik broo. Aga ei taha, ei taha, väljas sajab ja madalrõhkkond ei ole mõnus ja tahaks horisontaalis tiksuda.

Viimastel päevadel kuulan vaheldumisi 2 lugu: HU? Mina ise (tuliuus singel) ja Elupõletaja.

eieieieieieieieieieieie. ei huvita. äkki homme on kõik poole hullem.

väsimus on. jumal tänatud, et koos pulmadega saab ka puhkusele. pulmade planeerimine tõmbab läbi, aga kes oleks seda teadnud…

närvid, kus olete?

•oktoober 20, 2009 • Lisa kommentaar

eks oleks küllaga põhjust närveldada, aga vot ei tea. tuim tükk vist.

koolis käin, aga mitte väga suure innuga. ei ole midagi väga põnevat teoksil. magtöö asjadele praegu keskenduda ei suuda.

tööl käin. kes ei tööta, see ei söö.

autokool on lõpusirgel. oleks vaja kooliteooria ära teha, siis sõidaks viimased 6 tundi 40st ära ja teeks eksami. ja siis ARKi. aga selle jätan vist novembrisse, ma ei jaksa enne.

pulmad on päris ukse ees. aga no ma ei ole närvis veel, ei ole. vahepeal korra tuli sabin sisse… lahtisi otsi on veel natuke, aga noh, olen rahulik. jõuame.

samas, kui lugeda foorumitest, kuidas mõned pulmi plaanivad, siis hakkab natuke imelik. et kas ma kuidagi liiga lihtsalt ei võta seda. või liiga rahulikult; ei pea nii suurejoonelisi plaane jne. sest noh, mõne plaanidega võrreldes on meil mõne kuuga korraldatud ning ei ole ka “klassikalisi” pulma tunnuseid nagu mõis/turismitalu ja pidu hommikuni, pulmaisa ja süldibänd (esinejad on siiski), hulle mänge ei korralda, pulmaameteid ei jaga ilmselt, pulmalehte ka pole… kindlasti oleks see kõik äge jne, aga 1. ei jaksa kõike 2. ei näe nagu mõtet ja vajadust 3. rahapuud ka pole.

ei leia samas, et meil kuidagi kehvem oleks. pulmade osas olen ma päris pragmaatiline ehk siis ei näe põhjust hulluks minna ja kogu raha selle alla panna. ikka oma võimaluste piires.

jah, kui oleks olnud võimalik varem hakata koguma või kui oleks edasi lükanud, saaks ilmselt jah 2x kõvema peo, aga no… ma ei tea. me pole ka vastarmunud, kes vaid paar aastat koos olnud ja siis ilma ei saa. :) me juba nii kaua koos olnud, et võiks lihtsalt viisakalt tähistada koos perekonna ja sõpradega ja lihtsalt koos meeldivalt aega veeta. päev on niigi eriline.

ja üks asi, mis muude planeerijate tekstidest on kõlama jäänud, et nemad on kogu elu unistanud sellest päevast. kutsuge mind… ma ei tea milleks (frigiidne pole kindlasti õige sõna, aga no “pulmafrigiid”??), kuid ma pole kunagi olnud selline tüdruk, kes unistab valgest printsessikleidist (sellepärast on see mul omamoodi kleit hoopis) ja PERRRRFFFEEKKKTSEST päevast (a la kõik on kuidagi mingi pulmaVÄRVIGA seotud ja toimub mõisas ja päike sirab ja kõik on nii perfffekktneperfffekttne…).

no ma lihtsalt ei ole osanud kunagi nii mõelda. võib-olla olen liiga vähe pulmas käinud. aga ma ei suuda ette kujutada, et ma peaksin siukses pulmas peaosaline olema.

elu läheb ju pärast edasi. paljud kutsuvad seda elu kõige tähtsamaks päevaks. pardon, ma ei nõustu. pulmad on tähtsad (ega ma muidu ei abielluks, kui ma sellist institutsionaalset sammu omal moel oluliseks ja sümboolseks ei peaks), aga mulle tundub, et lapse sünd muudab elu palju rohkem ja omab ka rohkem kaalu.

see võib ka olla põhjus, miks ma ei pea pulmasid nüüd niiii oluliseks, et ennast nende pärast ära nikastada.

kõige olulisem on üks teine asi… :)

tempus fugit

•september 14, 2009 • Lisa kommentaar

Kuidas saada rohkem vaba aega? Võtta vähem kohustusi enda peale. Võib-olla on hea mõte mõnest asjast loobuda. Isegi heast asjast. Mõtlesin, et loobuks võrkpallitrennist rahulike õhtute kasuks, kui saan koju tulla ja rahus lugeda, ilma et peaks edasi-tagasi tõmblema.

Aineid on sel semestril õnneks vähe. On aega mõelda ja rahulikult olla… No eks muidu nagunii aeg lendab ja palju teha. Aga selline tunne on, et pean jõuga aja maha võtma. Kohe ei taha rabeleda hingetuks, ei taha. Liigsetele kohustustele mõeldes tuleb blokk ette. Eelmine aasta oli lihtsalt liiga hullumeelne. Jah, ma tean nüüd, et saan hakkama taolise koormusega… aga milleks? Mind on üks. Ma tahan olla kohal, mitte kuskil kiirustamise hägus, kus ma ära kaon. Pärast on halb ja jõuetu orava tunne, kes on rattas joostes jalad kaotanud.

Ei taha enam tõusta hommikul pool seitse, et artiklit lugeda või essee kokkuvõtet kirjutada, sest tööpäev oli pikk ja õhtul enam ei jaksanud.

***

Vaikselt mõlgutan mõtteid magtöö teemal. Üks mõte tuli, aga see on toores ja võib-olla natuke liiga hull ka. Pean natuke uurima teooria kohta, enne kui otsustan, kas see on applicable. Iseenesest idee meeldib, kui nüüd leiaks viisi seda teha nii, et tulemused oleksid laiendatavad ja üldistavad…

Õnneks on pärast suvekooli teine tunne, kui akadeemilist teksti lugeda. Ma õppisin seal ikka niiii palju, loodetavasti jätkub pikaks ajaks.

Midagi sügvmõttelist pole jaksu kirjutada. Pärast jooksu on jalad nagu tinatükid (2 ränka tõusu) ja vaja oleks artiklit lugeda.