Kaitstud: over and out

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

proua

enam polegi noor ja rõõsa, nüüd olen proua… oh issand, see kõlab, nagu ma oleksin 50!!!

süsti! laiskuse vastu

Ma gripivaktsiini sain. Aga nüüd oleks vaja seda tüdimuse ja tülpimuse vastast. Hommikul võitlesin tööl tahtmatusega mina päeva ainsasse loengusse. Kuigi see õppejõud on õudselt tore ja muidu on kõik broo. Aga ei taha, ei taha, väljas sajab ja madalrõhkkond ei ole mõnus ja tahaks horisontaalis tiksuda.

Viimastel päevadel kuulan vaheldumisi 2 lugu: HU? Mina ise (tuliuus singel) ja Elupõletaja.

eieieieieieieieieieieie. ei huvita. äkki homme on kõik poole hullem.

väsimus on. jumal tänatud, et koos pulmadega saab ka puhkusele. pulmade planeerimine tõmbab läbi, aga kes oleks seda teadnud…

närvid, kus olete?

eks oleks küllaga põhjust närveldada, aga vot ei tea. tuim tükk vist.

koolis käin, aga mitte väga suure innuga. ei ole midagi väga põnevat teoksil. magtöö asjadele praegu keskenduda ei suuda.

tööl käin. kes ei tööta, see ei söö.

autokool on lõpusirgel. oleks vaja kooliteooria ära teha, siis sõidaks viimased 6 tundi 40st ära ja teeks eksami. ja siis ARKi. aga selle jätan vist novembrisse, ma ei jaksa enne.

pulmad on päris ukse ees. aga no ma ei ole närvis veel, ei ole. vahepeal korra tuli sabin sisse… lahtisi otsi on veel natuke, aga noh, olen rahulik. jõuame.

samas, kui lugeda foorumitest, kuidas mõned pulmi plaanivad, siis hakkab natuke imelik. et kas ma kuidagi liiga lihtsalt ei võta seda. või liiga rahulikult; ei pea nii suurejoonelisi plaane jne. sest noh, mõne plaanidega võrreldes on meil mõne kuuga korraldatud ning ei ole ka “klassikalisi” pulma tunnuseid nagu mõis/turismitalu ja pidu hommikuni, pulmaisa ja süldibänd (esinejad on siiski), hulle mänge ei korralda, pulmaameteid ei jaga ilmselt, pulmalehte ka pole… kindlasti oleks see kõik äge jne, aga 1. ei jaksa kõike 2. ei näe nagu mõtet ja vajadust 3. rahapuud ka pole.

ei leia samas, et meil kuidagi kehvem oleks. pulmade osas olen ma päris pragmaatiline ehk siis ei näe põhjust hulluks minna ja kogu raha selle alla panna. ikka oma võimaluste piires.

jah, kui oleks olnud võimalik varem hakata koguma või kui oleks edasi lükanud, saaks ilmselt jah 2x kõvema peo, aga no… ma ei tea. me pole ka vastarmunud, kes vaid paar aastat koos olnud ja siis ilma ei saa. me juba nii kaua koos olnud, et võiks lihtsalt viisakalt tähistada koos perekonna ja sõpradega ja lihtsalt koos meeldivalt aega veeta. päev on niigi eriline.

ja üks asi, mis muude planeerijate tekstidest on kõlama jäänud, et nemad on kogu elu unistanud sellest päevast. kutsuge mind… ma ei tea milleks (frigiidne pole kindlasti õige sõna, aga no “pulmafrigiid”??), kuid ma pole kunagi olnud selline tüdruk, kes unistab valgest printsessikleidist (sellepärast on see mul omamoodi kleit hoopis) ja PERRRRFFFEEKKKTSEST päevast (a la kõik on kuidagi mingi pulmaVÄRVIGA seotud ja toimub mõisas ja päike sirab ja kõik on nii perfffekktneperfffekttne…).

no ma lihtsalt ei ole osanud kunagi nii mõelda. võib-olla olen liiga vähe pulmas käinud. aga ma ei suuda ette kujutada, et ma peaksin siukses pulmas peaosaline olema.

elu läheb ju pärast edasi. paljud kutsuvad seda elu kõige tähtsamaks päevaks. pardon, ma ei nõustu. pulmad on tähtsad (ega ma muidu ei abielluks, kui ma sellist institutsionaalset sammu omal moel oluliseks ja sümboolseks ei peaks), aga mulle tundub, et lapse sünd muudab elu palju rohkem ja omab ka rohkem kaalu.

see võib ka olla põhjus, miks ma ei pea pulmasid nüüd niiii oluliseks, et ennast nende pärast ära nikastada.

kõige olulisem on üks teine asi…

tempus fugit

Kuidas saada rohkem vaba aega? Võtta vähem kohustusi enda peale. Võib-olla on hea mõte mõnest asjast loobuda. Isegi heast asjast. Mõtlesin, et loobuks võrkpallitrennist rahulike õhtute kasuks, kui saan koju tulla ja rahus lugeda, ilma et peaks edasi-tagasi tõmblema.

Aineid on sel semestril õnneks vähe. On aega mõelda ja rahulikult olla… No eks muidu nagunii aeg lendab ja palju teha. Aga selline tunne on, et pean jõuga aja maha võtma. Kohe ei taha rabeleda hingetuks, ei taha. Liigsetele kohustustele mõeldes tuleb blokk ette. Eelmine aasta oli lihtsalt liiga hullumeelne. Jah, ma tean nüüd, et saan hakkama taolise koormusega… aga milleks? Mind on üks. Ma tahan olla kohal, mitte kuskil kiirustamise hägus, kus ma ära kaon. Pärast on halb ja jõuetu orava tunne, kes on rattas joostes jalad kaotanud.

Ei taha enam tõusta hommikul pool seitse, et artiklit lugeda või essee kokkuvõtet kirjutada, sest tööpäev oli pikk ja õhtul enam ei jaksanud.

***

Vaikselt mõlgutan mõtteid magtöö teemal. Üks mõte tuli, aga see on toores ja võib-olla natuke liiga hull ka. Pean natuke uurima teooria kohta, enne kui otsustan, kas see on applicable. Iseenesest idee meeldib, kui nüüd leiaks viisi seda teha nii, et tulemused oleksid laiendatavad ja üldistavad…

Õnneks on pärast suvekooli teine tunne, kui akadeemilist teksti lugeda. Ma õppisin seal ikka niiii palju, loodetavasti jätkub pikaks ajaks.

Midagi sügvmõttelist pole jaksu kirjutada. Pärast jooksu on jalad nagu tinatükid (2 ränka tõusu) ja vaja oleks artiklit lugeda.

ei need heietused otsa lõppe

17.08.09

Nädalavahetus oli sündmusterohke, seepärast pole olnud aega või jaksu kirjutada.

Reedel, kohe pärast viimase loengu lõppu võtsin fotoka näppu ja läksin Aarhusi vanalinna uudistama. Tundsin, et kui ma otse hostelisse läheks, siis ma läheks kohe hulluks ka. Nii otsustasingi fotoka jalutama viia. Ja ennast ka tuulutada.

Orientiiriks võtsin toomkiriku torni, mis meile klassiruumi aknasse paistab. Ülikoolilinnakust on südalinna umbes 15 minuti tee. Vanalinnas olid kitsad tänavad ja palju-palju poode ja butiike. Inimesi oli ka palju. Enne kui toomkiriku juurde jõudsin, kohtasin ühte McDonaldsit ja ühte seksifilmide kino (puhas porno olevat).

Kirik oli nagu kirikud ikka. Aga kuna kõik pannakse Taanis vara kinni, siis kirikusse ma ka ei pääsenud. Plaanin seda külastada laupäeval pärast eksamit. Toomkiriku ees oli väga huvitav purskkaev, millest sai ka mõned pildid tehtud.

Uitasin edasi ja tegin pilte. Leidsin üles kanali või õigemini jõe, mis on kanalisse surutud. Selle ääres on palju välikohvikuid ja kuna ilm oli ilus, siis olid need paksult rahvast (loe: ilmselt turiste) täis. Lisaks tuvastasin keset vanalinna mingi tunnelilaadse asja, kust sõitis läbi ka hostelisse viiv buss. Nii et jee, järgmine kord ei pea jala käima (kuigi bussisõit on skandianaavialikult kallis, siis ma siiani olen kogemata odava „lisapiletiga“ sõitnud; kui peaks vahele jääma, teen lolli turist; ja seda, et ma vale piletiga sõidan, sain kah alles hiljem teada – minu loogika järgi, mis põhineb piletiautomaadi näppimisel, on kõik ok).

Leidsin üles ka sellise koha nagu Stroget. See on siis linna peamine shoppingutänav. Paksult rahvast, palju kaupa, mis on poe ukse juurde tänavale välja pandud. Allahinnatud kaup on ka meie mõistes normaalse hinnaga. Täishinnaga kaubast parem ei räägi.

Kuna esimene nädal oli üle elatud, siis otsustasin ennast ka ühe lattega poputada. Sellest lattest sai mu elu kalleim latte. Kuigi see oli suur versioon, siis 37 DKK (korruta 2,1ga) on ikka suht jõhker hind. Aga siin on kõik hinnad jõhkrad, eriti vaese eestlase jaoks. Tegin siis sellest pilti ka. Vähemalt oli see suur, tuline ja hea.

Sõitsin bussiga hostelisse, jõudsin täpselt õhtusöögi ajaks. Õhtusöögi käigus selgus, et freiburglased (nende hulgas ameeriklased ja kanadalased) ja soomlased tahavad välja minna. Mõeldud.. tehtud.

Rahvuslikust koosseisust nii palju, et eestlasi on siin seitse, soomlasi on vist kuus, Freiburgi ülikoolist on vist 3-4 sakslast pluss üks bulgaarlane, üks rumeenlane, kaks ameeriklast ja kaks kanadalast; paar norrakat; paar kohalikku taanlast ja üks itaallane, kes Aarhusi ülikoolis õpib. Lisaks veel üks austraallanna.

Õhtul läksime kambaga sinnasamasse kanali äärde, et juua oma elu kõige kallimat õlut. Marek (päritolult poolakas, aga vist terve elu saksamaal elanud) oli eriti vapper ja ostis mojito, mis maksis 75 DKK (jätkuvalt korrutada 2,1ga ja saada atakk). Jook oli muidugi sama suur kui eestis.

Mingi aja pärast saabusid õppejõud, kaasa arvatud see hull soome naine Maria Mäkelä (hull, sest no issand, kesse jaksab siukse teemaga mässata, nagu tema mässab, issand ma ei või eksole – mind construction, free indirect discourse jne). Isekeskis sai läbi arutatud ka nö lõpukingitus suveülikooli korraldajatele, mida hakkame homme teostama.

Lõpuks läksime edasi umbes sama kallisse kohta, aga too ei olnud fäänsi välikohvik, vaid hoopis õllekelder. Meenutas veidi püssirohukeldrit, aga mööbel oli heledast puidust, ka seinad olid kollased.

Õlleklaasi taga sai suvekooli korraldava õppejõuga arutatud järgmise suvekooli teemasid ja praeguse korralduse plusse ja miinuseid. Me oleme nö esimene lend ehk siis eksperiment. Ühtteist annaks teisiti korraldada küll järgmisel korral, nii et eks saab näha kahe aasta pärast.

Kuna järgmisel päeval ootas ees ekskursioon ja poleks saanud poole päevani magada, siis lahkusime ontlikult kella 12 paiku ja jalutasime hostelisse tagasi. Tee peal hakkas juba vihma sadama, mis jätkus suurema osa laupäevasest ekskursioonist.

18.08.09

Laupäeval tuli ikka suhteliselt vara tõusta, kuna algas sõit Skageni poole. Hommik polnud paljulubav, kuna vihma kallas ja ilm oli üldiselt masendav.

Esimene peatus oli Sæby, sadamalinn, kus oli palju kalarestorane. Esimene peatus oligi ühes kalarestoranis, kus pakuti kalaroogasid ja ka muid mereande kõikvõimalikes vormides. Kuigi ma igapäevaselt palju kala ei söö (kui aus olla, siis praktiliselt ei söögi – muud liha on ju lihtsam valmistada), siis selles restoranis käiksin ma iga päev söömas. Kõik road olid väga head, alates kalapallidest kuni salatiteni. Ma nautisin eriti võimalust võtta kausist krevette nii palju, kui süda lustis.

Sæby’st sõitsime edasi Skagenisse, kus külastasime kunstimuuseumi. Tegu oli huvitava ja ülevaatliku näitusega nn Skageni kunstnikest. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses reisisid mitmed Taani kunstnikud Skagenisse, mis oli tollal suhteliselt raskesti ligipääsetav – ja seega nende jaoks eksootiline koht. Skagen oli mõnes mõttes nende pelgupaik, kus nad said luua midagi ajutise kommuuni taolist. Maalidele andsid ainest kohalik külaelu, kalurite elu, rand ja kunstnike endi seltsielu.

Näitusel olid maalid ka grupeeritud teemade kaupa. Näiteks kalurite töö (nende hulgas ka mitmed traagilise sisuga maalid – uppunud kaluritest), igapäevatoimetused (kanade kitkumine või lamba veristamine või posti toomine), merevaated, külaelu sündmused jne. Minu jaoks oli tegu väga huvitava näitusega, siinkohal plusspunktid kuraatorile, kes iganes ta on. Lisaks peaks mainima, et maalid ise olid ka suurepärased. Mõni neist on üldse kuulus vist. Aga eriti head olid Krøgeni maalid, kuna tema oskas väga hästi valgust „teha“. Eriti hea oli üks maal päikeseloojangu ajal paati maale tarinud kaluritest, sest toonid ja valguse langemine olid täpselt sellised, nagu nad olema peavad.

Muuseumi kohvikus jõime ühe kakao ja sõime koogi (ei pea vist mainima, et ilgelt kallis jälle). Siis sõitsime edasi Taani põhjapoolseimasse tippu.

Eeldasin küll, et seal valitseb rahu ja vaikus, aga tutkit, hoopis turistid. Ranna läheduses olid sakslaste ehitatud Teise maailmasõja aegsed punkrid ning palju kibuvitsapõõsaid. Peaks ütlema, et lausa kibuvitsapõõsastik oli seal. Neid oli palju ja need nn marjad olid ka valmis ning hästi punased.

Ma pole küll ookeani ääres olnud, aga sealne mühin ja kohin ja lained meenutasid küll midagi taolist. Oli tuuline, aga õnneks oli vihm üle jäänud, nii et sai rahulikult pilti teha. Päris neeme tippu tuli jupp maad jalutada, aga see oli üks mõnus jalutuskäik, kuna meretuul on ikka meretuul. Selline soolane.

Neeme tipus nägin lõpuks seda vaatepilti, mille pärast me siia üldse sõitsime – Skagerraki ja Skattegati kohtumist. Ma ei osanud küll ette kujutada, et seal midagi erilist saab olla – no saavad kaks merd kokku, mis siis. Selgus aga, et selline kohtumine võib päris huvitav välja näha. Kui üritada seletada, siis nägi asi välja nii, et tulid lained ühelt poolt ja tulid lained teiselt poolt ja siis said need lained kokku ehk põrkusid. Eriti just seal, kus neem juba vee alla läks, nii et lained murdusid üksteise vastu ja segunesid. Pildile seda eriti jäädvustada ei õnnestunud, aga midagi ikka sain.

Rahvas, kaasa arvatud mina jalutasime jalgupidi Skagerrakis ja Skattegatis ja tegime pilte. Laine oli tõsiselt tugev isegi madalas vees, nii et need ujumist keelavad sildid polnud seal vist nalja pärast. Võimalusel oleks küll ujuda tahtnud, vesi ei tundunud nii külm ja nägi kutsuvalt sinine välja.

Lõpuks oli päev juba suhteliselt õhtusse veerenud, seega suundusime tagasi Skagenisse, kus sõime võileiba kuulsa Skageni singiga ning siis sõitsime tagasi Aarhusi. Bussis lahutasime meelt sellega, et joonistasime oma kodumaa kaardi ja seletasime teistele, kui suur või lai see on ja mis loomad seal elavad. Mina panin oma Eesti kaardi peale ka umbkaudsed vahemaad, mille peale muidugi Kanadast ja Austraaliast pärit inimesed ahhetasid. Nemad mõõdavad ju kõike palju suuremal skaalal, a la „siit sinna on 6 tundi sõitu“, mis Eestis oleks mõeldamatu.

Pühapäeval oli ilus päev. Hommikul pesime pesu ja kuna tekstide lugemine ei tundunud kuigi ahvatlev, siis suundusime koos teiste eestlastega kirbuturule. Eestis neid vist väga palju ei korraldata, aga võimalik, et ka meil oleks kirbuturul menu. Aarhusi oma tundus päris populaarne olevat – rahvast sagis ringi ja kauplemine käis. Ja mida kõike seal ei pakutud! Espressomasin, golfikeppide komplekt, riided, kotid, jalanõud, kassaaparaat, küünlajalad, ehted, vinüülplaadid jne. Mina soetasin ühed kõrvarõngad, 2 küünlajalga (sain need poolmuidu ka eesti mõistes) ning kaks väikest portselanist taldrikut, kus on kujutatud mingeid Taani kohti. Nende hinna kauplsed 10 DKK alla oma võitmatu sarmiga (onu pakkus 35, mina jäin oma 30 kindlaks ja ei andnud enne järele, kui onu ütles, et „OK, you win“).

Uitasime natuke linnas ja istusime kanali ääres ja jõime veel natuke kallist lattet. Siis ma sõitsin bussiga koju, kuna väsimus oli juba peal ning õhtu möödus peamiselt tekste lugedes.

heietused, heietused…

13.08.09

Täna midagi põrutavat ei toimunud. Hommikusöögiks on ikka soe sai ja valgehallitusjuust. Lisaks müslit ja arbuusi. Ja suhteliselt halb kohv. Mul on plaan minna homme pärast loenguid linna peale – laupäevaks pole vaja midagi lugeda, nii et on aega ringi käia. Võib-olla jätan hosteli õhtusöögi vahele, sest paari tunniga ei jõuaks eriti kuhugi, aga mis seal ikka. Ehk luban endale ühe latte, kuna tahaks head kohvi… ohh, Werneri lattest ei hakka parem mõtlemagi.

Kuidagi tuulise võitu on siin. Kohati siuke tunne, et tuul viib minema. Aarhus on ju mere ääres küll, aga eelmised päevad on natuke rahulikum olnud.

Täna siiski sain teada, et ratastel on lukud. Aga mitte sellised, nagu meil tavalised. Neil on lukk tagaratta kodarate vahel. Jah, sellega ei saa minema sõita, aga kaasa võtta saab ratta ju küll ja ilmselt saab ka sellest asjandusest kodarate vahel üpris hõlpsasti lahti. Noh, mitte et tavalisest lukust ei saaks… Aga vähemalt pole tollega nii lihtne ratast koha pealt ära tassida.

Kuna inimesed siin suveülikoolis on enamjaolt oluliselt rohkem teooriat saanud, kui mina ja ülejäänud eestlased, siis tasapisi ajab TÜ oma haridusega aina tigedamaks. Ei ole küsimus ainult selles, et tehakse õppekavasid ümber, et raha kokku hoida. Vaid on asi õppejõududes, kes saavad nt õppeaine mahust liiga erinevalt aru. Kui ühed nõuavad nö kogu raha eest, siis teistega on trilalala. JA tegelikult ei olda meil väga nõudlikud. Ma ei saa aru, miks.

Inimesele tuleb ikka piitsa anda, muidu asjad ei liigu. Lisaks on meie õppekavad killustatud ja on sarnased ballastained, mille asemel võiks teha teistes ainetes mahukamaid kursusi. Millal küll jõuab „administratsioonile“ kohale, et põhjalik süvenemine on asjalikum kui nipet näpet igalt poolt? Bakalaureuse õppes võib jah olla natuke laialivalguvam õppekava, kuna on vaja vundamenti rajada. Aga magistriõppes eeldaks siiski, et saab süveneda ühte asja (kas kirjandusse või keelde või kultuuri), mitte tõmmelda eri asjade vahel. Then you’re expert on everything and expert on nothing.

Igatahes ootan laupäevast ekskursiooni, et natuke puhata ja muidugi et Taanit näha. Muidu polegi enam millestki heietada, kuna ei näe midagi. Muudkui hommikul kooli ja õhtul tagasi, tee peal väike poepeatus. Ja õhtul lugemine. Päris paljud, kaasa arvatud mina, oleme päris väsinud. Vahel kisub nagu doktoriõppe tasemeks lihtsalt.

Heietusi Taani kuningriigist …

12.08.09

Tänane hommik oli natuke raske, kuna und jäi väheks ja väsimus on ikka peal. Ei ole nalja kuulata tihedat akadeemilist asja, kuigi pausid on õnneks mõistlikud. Täna avastasime, et ülikooli sööklast saab topsiga kohvi, mis maksab ainult 5 Taani krooni, mis on siinses kontekstis megaodav.

Ilm on ka heitlik. Kohati sajab, siis on päike, siis on pilved, siis on tuul. Külm õnneks ei ole.

Üks asi, mis meie poodides on olemas, aga siin on palju rohkem, on kakao. Või noh, külm kakaojook. Ma nägin lausa väikestest pakkidest koosnevat sixpacki. Hakkab aina enam tunduma, et kuigi tervislik see Taani köök ei ole. Palju võist pakatavat saia, söögiks kartulit ja liha ja siis veel kakaopiim kah. Õnneks sõidavad nad palju rattaga.

Ratastest nii palju veel, et hakkan juba ära harjuma, et enne, kui pean jalgrattateele astuma, vaatan hoolsalt paremale ja vasakule, et mõnda ratturit ei tule. Mis aga ikkagi natuke mõistusevastane tundub ja kadedust tekitab, on see, et enamik rattaid seisab lukustamata maja seina ääres. Öö läbi. Eluski ei kujutaks Eestis ette, et võid ratta niimoodi maja ukse ette jätta. Isegi kui sellel pidurid ei tööta ja ta muidu katki on.

Hommikul ülikooli poole jalutades avastasin, et Rema 1000 ees seisid täiesti avalikult väljas ka puuviljakastid, nagu päevasel ajal. Ma üldse ei imestaks, kui neid ka väljas hoitaks. Ja keegi ei võta sealt midagi.

Täna tuvastasin postkontori asukoha, vast on pühapäeval aega sinna minna (ja üldse vanalinnas ringi vaadata) ning postkaarte saata. Tahaks üldse linnas ringi vaadata. Aga õhtuti väga palju aega ei ole. Õhtusöök on hostelis täpselt kell 6 ja hiljem ei saa midagi. Nii et enne seda ei jõua eriti kuskile, kuna loengud lõpevad kell 16. Ja pärast õhtusööki peaks valmistuma järgmiseks päevaks, kuigi siis ehk on rohkem aega. Päris nii ei taha ka kaks nädalat ühes linnas elada, et vaid ühte marsruuti pidi käid.

Eile küll läksime ühte teist tänavat pidi kinno ja seal oli kohvikuid ja pizzeriaid. Peab ikka mingi treti ette võtma, muidu on mage.

Taanlaste naljasoone kohta räägiti mulle, et irooniat ja sarkasmi nad väga ei mõista. Ühe taanlasega tegin kogemata iroonilist nalja ja ta tõesti ei saanud aru. Aga üks õppejõududest tundub, et saab aru. Ei tea, võib-olla jõuan teise nädala lõpuks selles selgusele, mis värk sellega on.

Heietusi Taani kuningriigist II

11.08

Hommikul õppisin, kuidas kasutatakse juustulõikamismasinat Taani moodi. See koosneb ümmargusest kettast, mille keskel on kruvina töötav pulk, mille küljes on vineerisaagi meenutav lõikur, mille pikkus on plaadi raadius. Kahel pool on suured juustukamakad. Ja siis tuleb see saagi meenutav asjandus lükata läbi juustukamak ülemisest servast, kust eraldub õhuke viil. Ja iga keerdeb plaat tõueb natuke, nii et iga kord saad lõigata paraja viilu. Kaugel vaadates näeb see välja nagu keskaegne piinamisriist, aga töötab juustu jaoks päris hästi.

Taanis on pistikutega huvitav süsteem. Ei piisa sellest, et torkad juhtme sisse. Tuleb ka lülitit vajutada, et voolu tuleks. Nii et no panic, kui läpaka aku laadima ei hakka – lülita elekter manuaalselt enne sisse!

Täna oli siis veel tarku onusid, kes narratiivist rääkisid. Natuke õudne on kohati, kuna narratoloogiat pole ju meil õppeainena olnud, aga vast saab hakkama.

Tuvastasime poe nimega Rema 1000, mis oli veel odavam, kui eilne pood. Nii et edaspidi lähen sinna. Siis ei hakka hindu vaadates nii õudne. Tegin ülikooli ümbruses natuke pilte ka, eks näeb, kuhu need üles lükkan.

Õhtul viidi meid vaatama Lars von Trieri uut filmi „Antichrist“. Ei hakka siinkohal pikalt heietama, kuna on juba öö ja uni on. Niipalju võin öelda, et väga huvitav film oli, sisu ja sümbolite poolest rikas. Kaks sakslast olid nõrganärvilised ja lahkusid just enne, kui verisemaks läks. Aga midagi väga hullu ei olnudki, olen hullemaidki õudukaid näinud.

Igatahes, pärast kin pubis Tuborgi taga istudes jätkus juttu ja arutamist küll. Eriti arvestades akadeemilisuse kontsentratsiooni.

Heietusi Taani kuningriigist I

9.08

Kui lennuk maanduma hakkas ja Taanit juba rohkem näha oli, siis jõudsin veendumusele, et Taani kuningriigis on puudus ühest asjast – metsast. See pole vist väga tundmatu fakt, aga näha ülalt AINULT põlde ja vaid mõnda üksikut pisikest metsasalu oli ikka imelik küll. Eesti paistis ülalt hoopis teistsugune – roheline. Taani aga oli kollaselapiline.

Enne maandumist liuglesime üle lahe, kus oli pühapäevaselt palju purjekaid. Ei ole mina maarotina harjunud neid nii palju nägema. Ja Kopenhagen paistis väga punane. See tuleb katustest ja majaseintest.

Kastrupi lennujaam oli täis inimesi ja kohvreid. Ma pole nii suures lennujaamas enne olnudki, nii et minu jaoks esmakordne kogemus. Mõistagi on lennujaam nagu kaubamaja, kus on poode igale maitsele. Ehk  on tagasiteel aega seal ringi vaadata, aga meil oli vaja kiirelt rongile saada. Selles mõttes on reisimine Schengeniga ikkagi oluliselt mugavam kui enne – ainuke, mida pärast maandumist ootama pead, on pagas. Ei mingit passikontrollis seismist. Vastasel juhul oleks me tollest rongist kindlasti maha jäänud, mille peale saada tahtsime.

Järgmine ülesanne oli piletite ostmine. Kõik piletimüüjad olid blondid ja sinisilmsed. Ei tea, kas see oli just kokkusattumus või mitte, aga nad tõesti esindasid tüüpilist põhjamaa naist. Ja muidugi nägin ma selliseid palju ka linnatänavatel. Lennujaamas oli muidugi igat masti rahvast, palju ka mustades pearättides ja hõlstides naisi (vabandust, nende riideesemete nimi ei tule meelde hetkel).

Rongipiletid saime kätte, kuigi Eesti mõistes maksid need hingehinda. Buss oleks olnud odavam, aga tahtsin mugavalt kohale jõuda.

Rong väljus sealtsamast lennujaama alt. Küll aga tekkis väike segadus rongiga, kuna ette tuli mingi väike asi, aga selline pikamaarong peaks ju pikem olema. Õnneks mu kaaslane oskas taani keelt ja saime kinnituse, et on ikkagi õige rong. Küll aga pidi järgmises jaamas vaguneid juurde pandama, mis tähendas, et algul olid need vähesed vagunid paksult kohvreid ja inimesi täis. Jaamas aga läks asi lahedamaks, saime oma kohale ja kohvrid paika.

Rongisõidu ajal sai jälle põlde vahtida. Põllud, lehmad, põllud, lehmad… Selline see Taanimaa ongi. Metsa pole üldse. Ja siis on sillad. Kõrged ja suured. Mõnes rongipeatuses vaatasin aknast välja ja oma ehmatuseks nägin majade vahelt kuskil kaugel taamal silda. Imelik oligi see, et sild oli nii kõrge ja minu jaoks ebaloomuliku koha peal.

Sõit kestis üle 3 tunni, nii et sõidu lõpuks hakkasid tekkima patused mõtted hamburgeritest ja muust rämpstoidust. Sestap astusime raudteejaamas sisse  poekesse, et midagi hamba alla võtta. Pärat Aarhusi jõudmist toimus siis esimene põhjalikum tutvumine Taani hindadega. Põhimõtteliselt on numbrid samad, aga kõik tuleb korrutada kahega, et saada Eesti hindasid. Natuke õudne hakkas, aga mis seal ikka. Huvitav on ka see, et puuvilja müüakse tükihinnaga. Näiteks banaan maksab 5 Taani krooni tükist, kui ostad mingi teatud koguse.

Järgmiseks mureks oli  leida transport hostelisse. Bussipeatuses kaarti uurides saime aru, et nr 1 ja 6 sõidavad sinna, aga millisest peatusest? Kohalik näitas umbes suuna kätte ja leidsime isegi peatuse üles. Ainuke asi oli see, et me polnud kindel, kus see buss peatub ja kuidas edasi minna. Nii et läksime lihtsama vastupanu teed ja võtsime takso. Taanis on muide nii, et taksojuht ütleb sulle ka hinna, mis sihtkohta sõitmiseks kulub. Nii et ehku peale ei pea taksosse istuma, seda enam, et see maksab ikka meie mõistes roppu raha.

Saime muretult hostelisse kohale, ilma et oleks pidanud kohvreid kaugemale lohistama. Hostel ise asub Riis Skovis, mis on midagi metsatuka ja pargi vahepealset. Ehk siis jooksurajad on siin ja siinkohal pean kahetsusega mõtlema oma jooksutossudele, mis kohvrisse ei mahtunud.

Hostel on iseenesest väga lihtne. Toad on suhteliselt väikesed ja mingit erilist luksust ei ole. Meie tubadel on dušširuum ka koridoris. Esimese asjana ma dušši alla läksingi, sest ilm oli palav nii Tallinnas kui ka Kopenhagenis kui ka Aarhusis. Dušširuumis olid „kullatud“ raamiga peeglid ja mingi inglikujuke. Täiesti pandav, eriti kui oled seljakotiga jändamisest läbi higistanud.

Toast meil eriti head vaadet ei avanenud – akna taga on teeperv võsaga. Samas ei veeda siin palju aega, nii et mul on ükskõik, mis siit paistab. Pealegi pidi meri lähedal olema, peab mõni päev seda vaatama minema.

Esimesel õhtul muud teha ei jõudnudki, kui paari inimesega tutvuda ja asju natuke lahti pakkida ja tekste lugeda. Uni tikkus jubedasti peale, nii et me andsime alla ja läksime magama.

Hostelist nii palju, et siin on natuke tobedad reeglid: siia ei või tuua ei alkoholi ega karastusjooke, vaid need tuleb osta koha pealt. Ärge tehke nalja, ütleks selle peale. See pidavat olema Aarhusi ainus hostel, nii et ju nad siis kasutavad seda ära.

10.08.09

Hommik. Kell on vara, aga igaks juhuks tuterdame varem üles. Hommikusööki antakse suures söögiruumis ja seal oli ka ühtteist üllatavat. Ma ei usu, et üheski eesti hostelis, ega ka mitte hotellis ei saa sa hommikul lõigata endale ahjust tulnud sepikut ja saia, mis on nii tuline, et võid näpud ära põletada. Samuti ei ole ma näinud (aga ma olen hotellides nii vähe ööbinud), et hommikusöögilaual oleks VALGEHALLITUSJUUST. Muus osas oli tavaline menüü: igasugused müslid ja krõbuskid, jogurtid (näiteks apelsinijogurt ja pirni-banaani jogurt), kohv ja tee, sink, vorst, salaami, moos. Magustoiduks oli arbuus näiteks. Ja juustu pidi suurest juustukangist lõikama.

Pärast hommikusööki pidas perenaine veel loengu maja reeglitest, mille peale hakkas vihma sadama. Ja läbi vihmasaju vantsisime ülikoolilinnakusse.

Ülikoolilinnak on iseenesest päris suur. Õppehooned on kõik punastest tellistest ja kõik näeb võrdlemisi uus välja. Igal pool on rattaparklad, mis teeb natuke kurvaks, sest Tartus sellist varianti ei olegi praktiliselt. Üleüldse on siin igal pool jalgrattad ja jalgratturid. Jalgrattateed kulgevad kas kõrvuti autoteega või kõrvuti jalgteega ning on selgelt tähistatud. Jalgrattateele on parem mitte astuda ja ega keegi ei astugi, sest võid konkreetselt alla jääda.

Õppehoones läksime klassi, tegime grupitööd narratiivi kohta ja kohandusime oludega. Räägiti ka eksamist, mis ei saa vast väga hull olema. Lisaks saime ka tasuta ligipääsu internetti, mis tähendab, et olen jälle inimene. Siin Danhostelis maksab 2 nädalat internetti ligi 500 Eesti krooni.

Pärast loenguid jalutasime tagasi ja otsisime poodi, kust midagi homseks lõunaks süüa osta. Leidsime ühe, mis oli täitsa ok. Piimatoodete lett oli päris hea ja muidu sai ka süüa osta. See on natuke säästumarketi tüüpi pood, kus oli kõike banaanidest rinnahoidjate ja mikrolaineahjudeni. Leiva-saia leti juures vaatasin kurblikult SUURI kukli ja leivapakke. Taanlased on tõeline pagarrahvas. Peab ütlema, et nende küpsetised on ülihead. Ja nagu näha, siis minipakke nad ei tunnista. Kui muu oli enamvähem nii nagu Eestis, siis leivajahude lett oli küll hämmastav. Jogurtileivajahu ja mida kõike veel. Mõtlesin, et sellest peaks lausa pilti tegema.

Pärast poeskäiku jalutasime hostelisse, kus sai natuke puhata ja lugeda ja siis oli õhtusöögi aeg. Oh, see oli päris kosutav, kuna lõunaks soetasin mingist superkioskist ühe jogurti ja saiakese. Pakuti ahjukartulit, värsket salatit ja paneeritud kanakoiba. Ka ahjusoe leib toodi lauale. Tõepoolest, selleks ajaks, kui ma Eestisse tulen, olen ilmselt sooja leivaga nii harjunud (või noh, meie mõistes on see sepik või sai), et pean ise küpsetama hakkama seda.

Pärast õhtusööki mõtlesime lähedaloleva ranna ära vaadata. Pargis jalutades vaatasn üks hetk, et püha taevas, kas keegi on porgandid maha pillanud siia. Aga ei. Need olid teod. Täpselt siuksed porgandit meenutavad oranžid julgad. Täiesti sürr. Katrin teadis rääkida, et need on mürgised ja söövad üksteist ka, kui keegi ära sureb.

Jõudsime ka mere äärde, aga rand jäi hoopis kaugemale. See-eest korjasin ühe musta kivi. Tegin ka pilte, aga katsun mõni päev Aarhusi peal pilte teha, sest silma jäi nii mõndagi huvitavat.

Täna aga peab homseks valmistuma ja tekste lugema. Ajavahe pole küll suur, aga natuke annab tunda, kuna tahaks ikka enda aja järgi magama minna. Ilmselt annab ka natuke reisiväsimus tunda.