Istusin selle Sofi Oksaneni raamatuga maha ja lugesin selle ühe jutiga läbi. Ma olen küll väga rahul, et üks soomlane (pooleestlane?) sellise raamatu kirjutas. Oli hea üle hulga aja lugeda eesti keeles ja lisaks ka eesti inimestest.
Mulle meeldis, kuidas tegelased (enamik vähemalt) ärkasid ellu minu jaoks. Samuti ka Aliide talu ja köök. Eks igaüks, kes kuskil maaköögis pärastlõunal koos uniste kärbestega aega onveetnud ning ringi askeldanud teab seda õhustikku ja tunnet.
Aliide, ilmselt kõige selgemini välja joonistatud tegelaskuju, kerkis minu silme ette ühes kõigi karvade ja lõhnadega, igatahes. Samuti Hasn&Ingel. Zara miskipärast jäi nendega võrreldes tagaplaanile… kuid ega see olnudki ju ainult tema lugu.
Lugu on hästi kokku põimitud. Onpiisavalt salapära, on piisavalt inimlikku julmust ja inimlikku tragöödiat. Liiga rõvedaks pole mindud, karmide stseenidega ollakse talutvuse piiri peal (aga naisena on mul muidugi neist piiridest veidi teistsugune arusaam, kui meestel, kuna mina suudan raamatus kirjeldatu (või õigemini kirjeldamata jäetu) edukalt enda kehale/kehasse projitseerida, mis muudab loetu läbielamise hoopis teiseks…).
Vahepeal tahtnuks öelda, et small world… teisalt peaks ütlema, et see on eestlaste, paljude eestlaste lugu. Kisub küll südamest, kui mõtled, et tõesti jäi neil segastel aegadel inimesi lihtsalt kadunuks.Paljud viidi kuhugi ja jäeti kuhugi ja nad ei saanudki kunagi oma inglitega kokku. Minu arust pole siin liigset pateetikat. Selline asi puudutab ja peab puudutama iga normaalset (haha!) inimest. Ma ei tahaks, et eestlased seda raamatut lugedes tundetult mühataksid, et “nojaaa, olid jah ajad… aga see on minevik. Meil on nüüd reformierakond, elu24 ja laululahing, kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja.”
Eestlasena ma vahel ei tea, kas nutta või naerda oma riigi geopoliitilise asukoha eripära tõttu. On tore (klimaatilisest ja geograafilisest aspektist), et meil pole orkaane ja liigtihedaid ja ülilaastavaid tornaadosid; meil pole maju lammutavaid maavärinaid; meil pole teab mis palju ohtlikke elajaid (väike nunnu rästik on, mõned karud ja hundid, aga nendega eestlane tihedalt kokku ei puutu); meil pole siin kõrbe kõrgeid temperatuure või kõrbestumist kas või; meil pole päris arktika, on suisa 4 aastaaega; meil pole vulkaane (käib kokku maavärinate puudumisega); meil pole nii suuri jõgesid, et toimuksid korralised suurejoonelised üleujutused.
Meil on lihtsalt talviti pimedavõitu ja venelased teisel pool piiri. Kõik. Halb asi pole mitte venelaste olemasolu, vaid selliste venelaste olemasolu, kes oma imperialistlikest roosamanna unistustest välja ei suuda tulla. the ones who cannot tell fact from fiction.
Ma usun, et see raamat aitab meelde tuletada, et eestlase arch enemy on olemas; ei lase eestlasel uinuda pangalaenu orjuses… Ah, kurat teab. On asju, mida ei tohi unustada. Sest vaenlane ei maga.
Igastahes. Eestlasel ei võta tükki küljest selle lugemine. Ehk on mõnel kirjandusõpetajal hoolimata palga vähendamisest indu järel ja ta viitsib õpilastega seda raamatut lahata (asendades mõne kohustusliku kirjanduse klassiku kaasaegse ja olulisi küsimusi lahkava romaaniga).
Kus on juured? Kas on juure? Mis on moraal? Kas armastuses ja sõjas on kõik lubatud? Kui kaugele võib minna silmakirjalikkusega? Millal taandub patriarhaat? Mida teha, et mitte kibestuda? Kuidas pääseda välja väljapääsematuna näivast olukorrast?
Need ja teised küsimused.
noh, mina olen Sofiga rahul. Kirjuta veel!
***
Või oli see kõik nüüd sellepärast, et ma pühapäeval korralise patriotismilaksu kätte sain?
